Ristikiudu tammest lõikelaua valmistamine

Miks on ristikiudu lõikelaud palju kallim kui “tavaline”?

Lõikelaua valmistamine on lõbus, aga ei ole kindlasti odav lõbu, kuid vaev on seda väärt. Kokkuvõtvalt öeldes tuleneb see materjali ja tööaja kulust. Vähe sellest, et ilusa ristikiudu lõikelaua saamiseks peab kasutama AA klassi materjali, mis kauni mustri saavutamiseks tuleb lõigata ühest lauast. Laias laastus kulub ühe 30×50 cm lõikelaua saamiseks juba ainuüksi kvaliteetset lauda 30-50€ eest. Seega, see ei saa see kokkuvõttes terve päeva töö jagu tunde neelav ese kuidagi maksta 30€. Aga, iga ainumas on unikaalne ja õigesti hooldatuna kestab kaua.

Kõik algab materjalivalikust

Kui lõikelaud panna kokku ka sama puiduliigi suvalistest lippidest, siis ei teki sama ilusat mustrit, kui ühe puu lauast või prussist tehes. Prussist tehas on materjal odavam, aga tööd ning sae- ja höövliterasid kulub kindlasti rohkem. Saagides tuleb lipid eelnevalt märgistada, et need liimimiseks õigesti paika saaks. Kehtib reegel: mida paremini saed, seda vähem tasandad või hööveldad ning mida paremini tasandad või hööveldad, seda vähem lihvid. Saagimisele koos seadistamisega kulub tunnike.

Esimene liimimine

Esmalt tuleb panna lipid õigesse järjekorda, mina panen nad paarikaupa kokku valides seestpoolt väljapoole ja keerates välimise serva üles. Et endas kindel olla, tasub lipid uuesti nummerdada, sest ikka võib midagi vahele tulla ning skeem sassi minna. Seejärel tuleb lipid esimest korda kokku liimida ning selleks on vaja parajat portsu pitskruvisid, parimad selleks tööks on torupitskruvid. Liim olgu sööginõukõlbulik, Tööstuslikust iimpuidu kilbist lõikelaua tegemine ei pruugi olla hea mõte, sest me ei tea kui palju sealne liim sisaldab teab millist formaldehüüdi. Siia läheb pool tundi kindlasti ja ilma torupitskruvideta võib see asi “propellerisse” kiskuda.

Esimene tasandamine

Isegi siis kui lipid on ka korraliku sae peal ja täpselt õigesse mõõtu saetud, siis liimimisel on mängus suured jõud ning ebatasasusi tekib paratamatult. Seega peab siin olema lippide laiuses kindlasti 5 mm varu. Tööstuslikes tingimustes on olemas ka lai höövel, kus üks pool enne paksusmasinat ära tasandada, aga minul seda pole ning töö tuleb teha freesiga. Väärt frees on, ostsin aastal 1993 kui Soomest tagasi koju tulin. Tasandamiseks on spetsiaalne freestera ja kiiresti ei saa, võib jääda karvane. Tunnike kulub siiagi.

Teine liimimine

Tasandatuid plokk tuleb esmalt uuesti risti viiludeks saagida ning seejärel uuesti kokku liimida. Mina pööran iga teise viilu parema otsa vasakule ja see tekitab mustri mis mulle meeldib. Võib jätta ka pööramata, aga kokku liimides tuleb viilud sättida poole klotsi võrra nihkesse, et lisada stabiilsust ja tugevust. Saagimisele ja liimimisele jälle tunnike läinud.

Teine tasandamine ja lihvimine

Nüüd läheb põnevaks, sest ristikiudu tamm on see, miks teda vaese mehe metallik kutsutakse. Siin on höövli kasutamine riskantne, sest võib puidust kiude välja tõmmata ning laiad höövliterad on oluliselt kallimad kui freestera. Pärast tasandamist kulub siledaks lihvimiseks mitu tundi, esmalt lintlihvijaga ning siis ekstsentriklihvijaga. Tööstuses on tõhusad trummellihvijad. Käsitsi ei ole siin midagi teha või noh, trenni võib alati teha, selja ja õlad saab alguses valusaks, aga hiljem tugevaks. Siia läheb kaks tundi kindlasti, pigem isegi rohkem.

Esimene nauding

Lõpuks ometi on see lihvitud ja plokk risttahukana valmis! Mulle lihtsalt meeldib nurgad viiliga ümaraks lükata, jääb kuidagi teisem. Freesiga tuleb nüüd veel mahlasooned sisse lasta ning ka tõstesooned otstesse, sest need lõikelauad on ühed rasked asjad, mille kukkumist lauale või mis veel hullem, varbale ei taha keegi. Vahe sellest, et plokk peab kannatama vastu päikest vaatamist, ei tohi ta sirgel alusel kõikuda. Kui kõigub, siis läheb uuesti lihvimiseks. Oeh… Tunnike kaob kui lennates.

Viimistlus ja voilá!

Ega see nüüd nii lihtne ka pole:) Pärast soonte sisselaskmist tuleb plokki niisutada, et tamm oma karvad turri ajaks ja need saaks käsitsi maha lihvida. Freese peab hoolega puhastama ja freesima järk-järgult, et ei tekiks põletusjälgi. Mõistlikus koguses need mulle meeldivad ning annavad veidi rustikaalsema ja individuaalsema tooni. Seejärel algab õlitamine, lahjendatud õliga esimene päev ühelt poolt, teine teiselt ning sama lahjendamata täisnaturaalse, aga vaigurohke polümeriseeruva õliga. Seejärel võiks nädalakese või parem paar kindlasti kuivada, enne kui mesilasvaha peale kanda, et pinnalt veel viimased poorid sulgeda. Tegelikult on täitsa mõistetav, miks neid kiputakse klaasi taga hoidma. Sellele kuluvat aega on raske hinnata, ütleme, et tunnike kokku suurte vaheaegadega.

Lõikelaua hooldamine: Miks nad kõveraks tõmbavad?

Mina teen ju kõik õigesti, panen nõudepesumasinasse ja siis pärast veel ahju kuivama🤔 Tegelikult piisab tavaliselt mõlemalt poolt veega loputamisest ja paberiga kuivatamisest. Ning tuleb jätta mitte lauale vaid vastu seina või spetsiaalsele alusele toetatuna kuivama. Mõlemalt poolt seetõttu, et niiskusrežiim oleks ühtlane, puit ei sure kunagi. Kui laud hakkab karedaks kippuma, tuleb pesta, lihvida, õlitada ja vahatada. Kui aeg.ajalt lihtsalt üle vahatada, siis ei jõua karedaks minnagi. Kõik sõltub kasutusviisist ja -tihedusest. Armsaks saanud lõikelaualt saab vajadusel ka paar millimeetrit maha freesida ja uuesti viimistleda ning ongi jälle nagu uus. Plastik tuleb sälkude sissetekkimise aegu ära visata, sest see hakkab organismi jõudma.

Nii me neid teen, loodan, et oli inspireeriv lugemine.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Scroll to Top